Intelligentsuse mõiste.

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime.

Wechler (1944: 3) definitsiooni kohaselt on intelligentsus indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Intelligentsuse olemuse kohta on palju erinevaid arusaamu. Ühe järgi kujutab intelligentsus endast kohanemisvõimet .Intelligentsust mõjutab pärilikkus , varane lapsepõlv, kasvukeskkond ja sünnijärjekord.
C.G.Morris (1993: 309-311) defineerib intelligentsust kui õppimis- ja kohanemisvõimet.

Intelligentsuse teooriad.

Lisaks üsna suurele definitsioonide valikule on ka terve hulk intelligentsuse teooriaid.

Fluiidne ja kristalliseerunud intelligentsus

USA psühholoog Raymond Cattell(1905-1998) nägi erisusi just üldvõimekuses. Ta leidis, et on kaks teineteisest põhimõtteliselt erinevat intelligentsuse vormi – fluiidne ja kristalliseerunud intelligents.

Fluiidne ehk voolav intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada, tajuda suhteid, tulla toime võõrastes situatsioonides ja koguda uusi teadmisi.
Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes asjades. Fluiidse intelligentsuse haripunkt saabub inimesel 20. eluaasta paiku, hiljem järgneb mõningane langus, kristalliseerunud intelligentsus aga kasvab kogu elu jooksul, kuni inimene on terve ja aktiivne. Näiteks võib 20-aastane edukamalt kui 65-aastane lahendada mõlemale tundmatud olukorda, ent 65-aastane tuleb paremini toime nende ülesannetega, mis eeldavad asjatundmist ja kogemusi.
Osa teadlaste meelest saab intelligentsust käsitleda ainult paljude eri võimete kogumina. Mõne autori arvates võiks intelligentsuse tegureid olla koguni 150 ümber, ehkki neid ei ole praktikas suudetud eristada.

Kolmekomponendilise intelligentsuse teooria.
Robert Sternberg eristas intelligentsuses kolme koostisosa:

• Seesmine komponent – inimeses toimuvad kognitiivsed protsessid (vajaliku info omandamine, probleemi käsitluse planeerimine, oma teadmiste kohandamine plaaniga konkreetse ülesande lahendamisel).
• Kogemuslik komponent – kogemuse mõju intelligentsusele (korduvas situatsioonis võime oma teadmisis ja kogemusi kasutada automaatselt, enne kui leiame sobiva lahenduse).
• Seotus väliskeskkonnaga – intelligentsuse avalik külg. Eri kultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid.

Sternberg rõhutas, et intelligentsus peab olema praktiline ning tähenduse annab talle ainult mingi kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.

Vaimne areng ja intelligentsuse olemus.

J.H.Flavelli järgi on intelligentsuse testimine oluline selleks, et näha eelkõige laste individuaalseid omadusi ja eripärasid. Individuaalseid erinevusi suurendavad erinevad kasvukeskkonnad isegi ühe ja sama perekonna raames. Seega ei saa ka üks ja sama kasvukeskkond ühe pere laste jaoks olla identne.

Vaimset arengut on püütud vaadelda individuaalselt ja vanusegruppide kaupa. Kui meil on teada, mis tasemeni antud vanuses lapsed on võimelised arenema, on võimalik konkreetse laste võimeid võrrelda ja näha, kus laps võrreldes eakaaslastega asub. Siit tulenebki lasteasutuse väga oluline roll – see võiks olla üks esimestest asutustest, kust lapsevanem saab nõu ja abi oma lapse kasvatamisel ning lapse arengu suunamisel ja toetamisel.

A.L.Brown ja J.S.DeLoache võtavad lapse kognitiivse arengu kokku järgmiselt:
1) baasprotsessid – taju, mälu, tähelepanu;
2) strateegiad – kuidas vajalik omandada;
3) metakognitsioon – teadmine endast kui õppijast;
4) teadmiste maht – kui palju on vaja õppida;

Herrnsteini ja Murray kognitiivsete klasside teooria.

Herrnstein ja Murray jagavad maailma viieks kognitiivseks klassiks: „väga kõrge“, „kõrge“, „keskmine“, „madal“ ja „väga madal“. Kognitiivne klass näitab populatsiooni üldist jaotuvust vaimse võimekuse järgi. Teades oma vaimset vanust, saab teada ka kognitiivse klassi, kuhu kuulutakse võrreldes ülejäänud populatsiooniga.
Herrnstein ja Murray leiavad, et intelligentsus kirjeldab midagi reaalset ning varieerub vastavalt indiviidile. Uurijad peavad väga tähtsaks haridust. Haridusest oleneb indiviidi tulevane töökoht, elukvaliteet ja palk. Kool on institutsioon, kus kõrge vaimse võimekusega lapsed jõuavad paremini edasi, kuid madalama vaimse võimekusega lapsed ei suuda nii paljut saavutada. Samuti on mõõdetud eri elukutsete esindajate vaimset võimekust ning leitud, et see on erinev. Vaimne võimekus määrab inimese elukvaliteedi. Vaimsel võimekusel on turuväärtus, kuivõrd just haridus ja töökoht sellest sõltuvad.

C.Capron ja M.Duyme uurisid lapsi erinevatest sotsiaalsetest gruppidest, erinevates perekondadest ning kõrgema ja madalama IQ-ga vanemate lapsi ning leidsid, et IQ punktide vahe võis lastel ulatuda 11-12 punktini.

Viimasel ajal on tähtsustatud eelkooliiga ja lasteasutuse osa lapse arengus. Selge on asjaolu, et lasteasutuses võib laste intelligentsustase tõusta, kuid vaieldakse selle üle, mis asjaoludel ja millises mahus see toimub. Üks olulisi tegureid on lasteasutuse õppekava, kuid peale selle on ka teisi tähtsaid faktoreid, mis võivad oluliselt mõjutada tööd lastega. Nendeks on lastega tegelejate ametialane kompetentsus, haridus ja eriti töö kvaliteet, mis on kahe eelneva faktoriga tihedalt seotud.
Uuringutest tuleb välja intellektuaalse arengu väga tugev seos haridusega ja koolis edasi jõudmisega. Intelligentsustest mõõdabki akadeemilist intelligentsust, jättes kõrvale praktilise ja emotsionaalse intelligentsuse ning loovuse. Kuid samas on lapsele intelligentsustesti sooritamine piisavalt suur pinge ning üks test ei peakski mõõtma akadeemilise intelligentsuse kõrval praktilist ja emotsionaalset intelligentsust ning loovust. Vastasel juhul oleksid erinevad arenguplokid esindatud üksikute ja pealiskaudsete ülesannetega, mis ei anna lapse arengust usaldusväärset pilti.

Vaimselt intelligentne – mida see tähendab.

Vaimse intelligentsuse mudel rõhutab kolme konkreetset intelligentsuse protsessi: meie traditsiooniline IQ, meie emotsionaalne intelligntsus (EQ) ja meie vaimne intelligentsus (SQ).
Määratleme IQ hetkel lihtsalt kui intelligentsuse, mis püüab mõista, mis üldse on; EQ kui intelligentsuse, mis püüab mõista, kuidas miski on, ja SQ kui intelligentsuse, mis püüab mõista, miks asjad nii on.

IQ

IQ ehk intelligentsuskvoot annab olulist teavet inimese vaimse arengutaseme kohta. Mõistel „intelligentskvoot“ on kaks tähendust: ühelt poolt tähendab see psühhomeetriliste testide jada, mille abil mõõdetakse inimese intellektuaalseid võimeid ja teiselt poolt nende testide tulemust. Sageli arvatakse, et IQ-ga mõõdetakse konkreetse inimese vaimset võimekust, kuid tegelikkuses see võrdleb testitava isiku individuaalseid võimeid rahvastiku keskmiste tulemustega. Osad teadlikud uurimused on jõudnud järelduseni, et IQ sõltub eelkõige suures osas geneetilistest eelistest, kuid ka kultuuriline keskkond mängib siiski suurt rolli.
IQ on teadaolevalt lineaarne. Küsimused sünnitavad vastuseid umbes samal viisil nagu neuronid otsivad teisi neuroneid. Ajuraku impulssi teisele ajurakule, mille abil moodustatakse närviteed, nimetatakse sünaptiliseks ülekandeks ja see on IQ formaalloogika aluseks. Kui meile esitatakse küsimus – kuid meid otsesõnu „tulistatakse“ küsimusega – suudame me tavaliselt vastuse leida, loodetavasti õige või oodatud vastuse. Kui vastamine võtab aega, võime me kukalt kratsida või endamisi pomiseda, et protsessi kiirendada.
Sünaptilist ülekannet on lihtne testida. Kui teil palutakse nimetada Euroopa pealinnad või arvutada, kui palju on 1/16 192-st, kasutate te tõenäoliselt oma IQ-impulsse, mis sobivad suurepäraselt mälust faktilise informatsiooni otsimiseks ja matemaatilisteks arvutusteks. Kui te katset teete, märkate, et tõenäoliselt vaatate te kõrvale, püüdes samal ajal keskenduda sisemiselt, nagu otsiksite mikroskoobi abil mõnd tähtsat osakest, või väliselt, nagu siis, kui otsite raamatukogus kindlat raamatut. Kui see protsess on lõpule viidud, taastub teie „tavapärane“ pilk. Toimunu on suures osas mehaaniline.

Erinevad IQ –testide meetodid

Nagu juba mainitud on teadlased arendanud ja loonud mitmeid teste. Seetõttu on tänapäeval kasutusel olevad IQ-testid erinevate hindamissüsteemidega.
Põhimõtteliselt saab IQ-teste jagada kahte alagruppi: 1) Klassikaline IQ-test näitab inimese vaimset vanust; 2) Standardtest omaltpoolt vahendab informatsiooni selle kohta, milline on inimese „tase või järk” ühiskonnas (kvoot tähendab määrosa, seetõttu räägitakse intelligentsuskvoodist ehk üksikindiviidi suhestatusest ülejäänud rahvastikuga).

• A.Binet & T.Simon – Stanford-Binet IQ test
IQ = Vaimne areng (mantal age) / Kronoloogiline vanus (cronological age) x 100

• N.Bayley mõeldud esimese eluaasta kasutamisele, sisaldab spetsiifilised detaalid, mis võimaldavad last uurida. Jaguneb: vaimne areng, motoorne areng, käitumise alaskaala
Bayley Scale of Infant Development
DQ (development quotient) vs IQ (intelligence quoient)

IQ-testide tulemused

IQ-testide tulemused jäävad 0 ja 200 vahele. Keskmine tulemus on 100 punkti. „Normaalse” intelligentsuse alampiir jääb 80 punkti juurde. Üliandekate isiksuste puhul ulatub intelligentsuskvoot üle 140 punkti. Mõned kõnekad näiteid: Albert Einstein’il oli IQ 160, šimpansil ulatub IQ vaid 60-ne punktini. Tuntud kölni koomikul Dirk Bach’il on IQ 123 punkti.

Intelligentsuskvoot kasvab kuni 6-7 aasta vanuseni ning hilisemas eas muutub see väga vähe. Seega saavutate nii 20 kui ka 40 aastaselt IQ- testis sama tulemuse, kui just stress, väsimus või depressioon ei muuda testi tulemust – st. need faktorid võivad IQ-d langetada.

IQ stabiilsus suhteliselt püsiv stabiilne
IQ ennustab: akadeemilist edukust (sõltub tööharjumustest, edu saavutamise motivatsioonist), elukusevaliku (kõrge intelligentsus – hea töövalik), tervist (intelligentsemad lapsed on tervemad) ja eluga rahulolu.
Mida suurem laps, seda kergem ennustada tema intelligentsust.
IQ mõjutavad tegurid: pärilikkus (intelligentsus on üks pärilikkusest ennustav tegur); keskkond (vastavalt, milline on lapse keskkond võimaldab teada lapse pärilikkuse, oluliseks peetakse vanemate poolse keskkonna organiseerimine, millised kogemused laps saab, kuidas keskkond reageerib lapse tegevusele); keskkondlikud tingimused stimuleerivad lapse intelligentsuse kujunemist, st mida intelligentsem on laps seda ta on intellektuaalsem; mida intelligentsem on vanemad/pere, seda intelligentsem on laps.

EQ

EQ erineb IQst. EQ toob assotsiatiivseid mustreid. Lõhn võib meie mälus esile kutsuda pildi armastatud inimese näost, Pariisis veedetud ajast, lootustest ja pürgimustest, igasustest ning võib-olla tuua meid ka tagasi reaalsusesse, käesolevate kohustuste juurde. EQ on suuremal määral seotud meie minaga.
Pöördumine EQ poole ei ole nagu küsimusele vastuse otsimine või matemaatilise arvutuse tegemine.
Emotsionaalset intelligentsust ei saa võtta nagu fakti või vastust, see on pigem protsess, kus skaneeritakse kogemused, mis asjade toimimise kohta minevikus on saadud ja nähakse ette, kuidas tuleks uudses olukorras käituda, otsides ja kaaludes käitumise sobivust uue sõbra või Wagneri austaja suhtes või mis tahes muus kontekstis. Kontekst, mälu, võrdlus ja kohasus on EQ-oskused.
EQ-protsessi puhul võib täheldada, et nägu muutub väljendusrikkaks, eriti selle keskmine osa; näolihased kerkivad naeratuseks või ilmutab pinges ilme kõhklust. Meie kehakeelt võiks nimetada personaalseks eksperimentaalteatriks, mis häälestab meid eelistustele, ebaeelistustele ja väärtustele ning võrdleb neid sellega, mida me teise inimese juures arvame tajuvat. See on nagu koerte teineteise nuusutamise peenelt arenenud versioon (ei ole ime, et aju emotsionaalset osa nimetakse nina-ajuks).

SQ

„Miks“ on protsess, mille käigus me tegeleme piiramatute intelligentsuse valdkondadega, mida me nimeteme SQks. See tegevus kujundab teatava enesetunnetuse, mis ei ole ideede, vaadete, arvamuste või kogemuste tulemis. See ulatub iseloomust kaugemale; tegu on loomupärase elamise andega, mis on igaühel meist olemas. Sellest protsessist võib saada imeluse ja imestuse, huvi ja entusiasmiga täidetud eluseisund, milles uued tasandid ja arusaamad annavad märku sellest, et uue intelligentsuse abiga suudetakse miks-küsimusega paremini tegelda.
Seetõttu ongi raske SQga seostada konkreetset aju aktiivsust, kuigi selles vallas on tehtud märgatavaid edusamme. Need esialgsed vaatlused näitavad, kuidas aju ilmutab hetki, mil kogu ajukoor on aktiveeritud nagu üks koordineeritud sündmus.
Neuroloogid räägivad sellest, et ajus on olemas mis- ja kuidas-teed, kuid miks-teed ei ole ajus samal moel välja kujunenud. On arusaadav, et kõige kaasaegsem aju skaneerimise seadmestik on fokuseeritud kas millelegi mingis ajuosas (mis) või sellele, kuidas üks poolkera teisega suhtleb. Miks on iga kord uuesti tekkiv nähtus, mida ei saa mõõta kui lokaalset aktiivsuspiirkonda ajus või ühe talitlusüksuse seost teisega. Tundub, et parim, milleni võime jõuda, on olla tunnistajaks seletamatu terviklikkuse hetkedele.
SQ mõõtmised on olnud kõige edukamad tipptegijate, mediteerijate ja tippsportlaste aju aktiivsuse paeluvates kirjeldustes, kus see on nende esmajärgulise tähtsusega üldine seisund või olek. Suure intensiivsusega aeglase verevoolu, sügava keskendumise ja vaatamata sellele väga rahuliku südametöö kombinatsioon on esimene näitaja, et ajul on mingi terviklik talitlusolek või funktsioneerimistaju.

Fullertoni longituuduuring.

A.W.Gottfried jt alustasid Fullertoni longituuduuringuga 1979. aasta sügisel. Uuringusse kaasati 130 üheaastast last ja nende peret. 8-aastaseid lapsi oli uuringus 127. Seega uuriti samu lapsi seitse aastat. 8-aastaselt jagati lapsed WISC-R testi kriteeriumite järgi väga kõrge intellektiga ja keskmise intellektiga lasteks. Väga kõrge inellektiga lapsi oli 20 (IQ 130-145) ja keskmise intellektiga lapsi 107 (IQ 84-129).

Gardneri multiintelligentsuse teooria.

Ameerika psühholoog Howard Gardner(1943) kirjeldab oma mitmese intelligentsuse teoorias kuut võrdse osatähtsusega intellektuaalset võimet, millel on igaühel oma seaduspärasused ja loogika. Esimest kolme võimet mõõdetakse tavaliselt ka mitmesugustes intelligentsustestides.

1. Keeleline e lingvistiline – seondub keelekasutusega (kirjanikel, kõne- ja keelemeestel hästi arenenud).
2. Loogilis-matemaatiline – eriti oluline mitmesuguste abstraktsete probleemide ning Matemaatika- ja loogikaülesannete lahendamisel (matemaatikud, füüsikud).
3. Ruumialane – tähendab head ruumitaju ja ruumis orienteerumise võimet (muistsed meresõitjad, arhitektid, kunstnikud).
4. Kehalis-kinesteetiline – on seotud oma keha tunnetamisega ja kasutamise ning liigutuste tajumisega (tippsportlased).
5. Muusikaline – hõlmab nii muusika mängimist kui ka loomist ja kuulamist. Aegade jooksul on muusikalist intelligentsust kõrgelt hinnatud, seda on peetud olulisemaks kui kas või loogilis-matemaatilist võimekust.
6. Intrapersonaalne intelligentsus on võime mõista oma emotsioone, temperamenti, motivatsiooni ja kavatsusi. Ennast õpivad lapsed tundma teiste inimeste kaudu.
7. Interpersonaalne intelligentsus on võime mõista inimestevahelisi suhteid, teiste tuju jne. 2-5-aastane laps hakkab kasutama sümboleid, mis viitavad temale (mina, minu), teistele indiviididele (sina, teda, emme) ja oma (minu sünnipäev, minu toit, minu asi) ning teiste (oled kurb, oled kuri) tunnetele. Lapsed hakkavad mängima rollimänge, tekivad sõbrad ning õpitakse ilmutama initsiatiivi.
8. Naturalistlik intelligentsus – E.Krulli järgi osutab naturalistlik intelligentsus inimvõimele eristada elusobjekte (taimi, loomi), kuid ka tundlikkusele teiste ümbritseva maailma esemete ja nähtuste (pilvede, maastiku) suhtes.
9. Eksistentsiaalne intelligentsus – G.Burnetti ja K.Jarvise järgi hõlmab eksistentsiaalne intelligentsus mõtteid elust ja surmast, usundite tundmist ja universumit puudutavaid küsimusi.

Kas tehnika ja teaduse areng muutis drastiliselt maailma 20. saj. alguses?

Sajandi algus tõi ühiskonnas kaasa palju muutusi. Mood muutus, kunst arenes ning inimesed hakkasid teisiti mõtlema. Nii ka teaduses ja tehnikas. Siiani oldi kindel, et kõik mida avastada annab maailma kohta on juba avastatud. 20. sajandi alguses aga, muutsid sellised inimesed nagu Hugo de Vries, Albert Einstein, Max Planck ja Sigmund Freud seda arusaama täielikult.Kuid kas piisavalt, et sellel oleks ka mingit mõju meie tänapäevasele mõtteviisile ja elutalitlusele?

1900. aastal esitas hollandi botaanik Hugo de Vries hüpoteesi geenide olemasolust. Teadlased asusid uurima organismide pärilike omaduste kandjaid ning sellega pandi alus geneetikale, hoolimata sellest, et DNA struktuurist siis midagi ei teatud. Samal aastal avastas Saksa füüsik Max Planck, et energiaallikad ei kiirga energiat mitte pideva joana vaid portsjonite kaupa. Arvutades välja selle suuruse ning sellele nime andes sündis kvantmehaanika. Üksteist aastat hiljem esitati esimene aatommudel.

1905. aastal avaldas Albert Einstein kolm artikklit, milles esitas erirelatiivsusteooria. Põhjus miks see kõigutas seniseid tõekspidamisi täielikult oli lihtne, sest see kõigutas kõiki seniseid arusaamasid universumi kohta. Inimestel oli raske uskuda, et aeg võib erinevate vaatlejate jaoks kulgeda arineva kiirusega, sama käis ka Einsteini teise teooria kohta, et valgus on korraga nii lainetus kui ka osakeste voog. Järsku osutus maailm palju salapärasemaks ja raskemini mõistetavamaks kui see siiani olnud oli. Saadi aru, et maailm pole ainult see, mida silmaga näeme ja käega katsume.

Klassikaline teos, mis ilmus aastal 1900. kandis pealkirja ” Unenägude tõlgendus”. Selles esitas Sigmund Freud oma psuhhoanalüüsi teooria. Seisukohaks oli nimelt see, et inimese tegusid määrab olulisel määral alateadvus. Öeldakse, et see pani pitseri kogu järgnenud sajandile.

Kui nüüd lugeda ja mõelda, ei pea olema just Einsteinile väärilise mõtteviisiga, et mõista kuidas need avastused ja teooriad maailma mõjutanud on. Tänapäeval tundub see kui jaburusena mõelda, et inimkond teab universumist kõike ning pole enam midagi avastada. Pole kahtlustki, et 20. sajandi algus muutis drastiliselt maailma igas küljes.

Vabanemine teadaolevast – Teadvus

Kui saate teadlikuks oma sõltuvusest ja tingitusest, siis mõistate oma teadvust tervikuna. Teadvus on kogu see väli, milles toimib mõtlemine ja eksisteerivad suhted. Selles väljas on kõik ajendid, kavatsused, ihad, naudingud, hirmud, inspiratsioonid, igatsused, lootused, mured ja rõõmud. Kuid me oleme jaganud selle teadvuse aktiivseks ja passiivseks, ülemiseks ja alumiseks tasandiks – kõik igapäevased mõtted, tunded ja toimingud on pinnal ning nende all on nn alateadvus, milles sisalduvad meile tundmatud asjad, mis avaldavad end puhuti teatud vihjete, intuitsioonide ja unenägude kaudu.

Oleme seotud vaid teadvuse ühe nurgakesega, mis moodustab suurema osa meie elust. Ülejäänud osast, alateadvusest koos kõigi selle ajendite, hirmude, tõuliste ja päritud omadustega, ei tea me sedagi, kuidas sinna pääseda. Ma küsin nüüd teilt, kas on üldse olemas selline asi nagu alateadvus? Me kasutame seda sõna väga vabalt. Oleme tunnustanud, et see on olemas ning analüütikute ja psühholoogide igasugused fraasid ja erikeel on tavakeelde imbunud, aga kas see ikka on olemas? Miks me omistame sellele niisuguse erakordse tähenduse? Mulle tundub, et see on täpselt sama tavaline ja rumal nagu teadlik meel – samamoodi piiratud, kitsarinnaline, tingitud, ängis ja labane.

Kas on võimalik olla täiesti teadlik kogu teadvusest, mitte ainult ühest selle osast? Kui suudate olla teadlik teadvuse terviklikkusest, siis toimite kogu aeg täieliku, mitte osalise tähelepanuga. Seda on tähtis mõista, sest kui olete täiesti teadlik kogu teadvuseväljast, siis pole vastuolu. Vastuolu tekib siis, kui jagate teadvuse, mis kujutab endast kõikide mõtete, tunnete ja toimingute koguvälja, erinevateks tasanditeks.

Me elame kildudena. Te olete üks inimene tööl ja teine kodus; räägite demokraatiast ja olete oma südames diktaator; räägite, et tuleb oma ligimesi armastada, aga ometigi tapate neid konkurentsiga; üks osa teist toimib ja vaatab sõltumatult teisest. Kas olete sellest killustatusest teadlikud? Kas selline aju, mis on enese toimimise ja mõtlemise kildudeks jaganud, suudab olla teadlik kogu väljast? Kas on võimalik vaadata kogu teadvust täielikult, mis tähendab olla terviklik inimolend?

Kui te enese mina ülesehituse mõistmiseks liigute sammhaaval, paljastades kiht kihi järel ning uurides iga mõtet, tunnet ja ajendit, siis takerdute analüüsimisprotsessi, mis võib kesta nädalaid, kuid ja aastaidki. Kui te kaasate enesemõistmise protsessi aja, siis peate võtma arvesse kõikvõimalikke moonutusi, sest mina on keeruline nähtus, mis elab, liigub, võitleb ja tahab, keeldub ning seda mõjutavad pidevalt igasugused sundused, pinged ja mõjud. Avastate, et nii see asi ei lähe ja mõistate, et ainus moodus end vaadata on teha seda täielikult, vahetult ja ilma ajata. Enese terviklikkust saate näha vaid siis, kui mõte pole killustunud. See, mida näete tervikluses, on tõde.

Kas suudate seda teha? Enamik meist ei suuda, sest me pole eal sellele probleemile nii tõsimeelselt lähenenud, sest me pole end kunagi tõeliselt vaadanud. Mitte kunagi. Me süüdistame teisi, pehmendame asju seletamise abil või kardame vaadata. Aga kui vaatate totaalselt, siis panete mängu kogu oma tähelepanu, kogu enese olemuse, kõik: silmad, kõrvad ja närvid. Osalete täieliku andumusega, mistõttu ei jää ruumi hirmule või vasturääkivusele ning konflikti ei teki.

Tähelepanu ei ole sama mis keskendumine. Keskendumine on välistamine; tähelepanu, mis on täielik teadvelolek, ei välista midagi. Mulle näib, et enamik meist ei ole teadlikud sellest, mida räägivad, ümbritsevast keskkonnast, värvidest, inimestest, puudest pilvedest, veevoolust. Võib-olla seetõttu, et tegeleme iseendaga, oma väikeste muredega, omaenese mõtete, naudingute, püüdluste ja auahnusega. Ja ometi räägime nii palju teadvelolekust. Kord sõitsin Indias autoga, istudes juhi kõrval. Tagaistmel arutlesid kolm isandat väga süvenenult teadveloleku üle ja esitasid mulle selle kohta küsimusi ning õnnetuseks vaatas juht hetkeks kõrvale, mistõttu sõitsime kitsele otsa. Need kolm tagaistmel arutasid ikka veel teadveloleku teemal, märkamata, et olime kitse alla ajanud. Kui sai nende tähelepanematusele viidatud, siis oli see neile suureks üllatuseks – nad olid ju üritanud ärksad olla.

Enamikuga meist on sama lugu. Me ei teadvusta väliseid ega sisemisi asju. Kui tahate mõista linnu, kärbse, puulehe või inimese ilu kogu tema keerulisuses, siis peate rakendama kogu tähelepanu, mis ongi teadvelolek. Te saate kogu tähelepanu mängu panna vaid siis, kui tõesti hoolite – s.t mõistmine on teile tõesti tähtis – siis panete mängu kogu oma südame ja meele, et välja uurida.

Selline teadvelolek on nagu maoga ühes toas elamine: te jälgite iga tema liigutust ning olete väga tundlik peenimagi heli suhtes, mida madu tekitab. Selline tähelepanuseisund on täielik jõud, sellises teadvelolekus ilmneb teie terviklikkus silmapilkselt.

Kui olete end nii sügavalt vaadanud, siis võite minna veelgi sügavamale. Siinkohal ei tähenda sügavamale võrdlemist. Me mõtleme võrdlustes – sügav ja pinnapealne, õnnelik ja õnnetu. Pidevalt mõõdame ja võrdleme. Kas on olemas sellised seisundid nagu pinnapealsus ja sügavus? Kui ütlen: “Mu meel on pealiskaudne, tühine ja piiratud”, kuidas ma siis kõike seda tean? Tean sellest, et olen võrrelnud oma meelt teie omaga, mis on terasem, võimekam, arukam ja valvsam. Kas ma tean oma tühisust võrdlemata? Kui olen näljane, siis ma ei võrdle seda tunnet eilse päeva näljatundega, sest viimane on vaid mõte, mälestus.

Kui ma kogu aeg võrdlen end teiega ja pingutan, et teiega sarnaneda, siis ma salgan seda, mis ma ise olen. Seega loon ma meelepetet, kui olen mõistnud, et igasugune võrdlemine põhjustab vaid veelgi suuremaid meelepetteid ja kannatusi, nagu ka eneseanalüüs, enese tükkhaaval tundmaõppimine või samastumine millegi endast väljapool olevaga, olgu see siis riik, lunastaja või mingi ideoloogia; kui taipan, et kõik sellised protsessid vaid suurendavad allumist, mistõttu konflikte tuleb juurde; kui näen seda kõike, siis ma hülgan selle täielikult. Siis mu meel ei otsi enam. Väga tähtis on seda mõista. Siis mu meel ei koba, otsi, ega küsi enam. See ei tähenda, et mu meel oleks rahul asjadega sellistena, nagu need on, kuid selline meel pole enam meelepette küüsis, mistõttu ta suudab liikuda hoopis teistlaadi mõõtmes. Mõõde, milles me tavaliselt elame, igapäevane elu, mis koosneb valust, naudingust ja hirmust, on tinginud meel ja selle loomust piiranud. Kui see valu, nauding ja hirm on läinud (mis ei tähenda rõõmu kadumist, sest rõõm ei ole sama, mis nauding), siis toimib meel sellises mõõtmes, kus pole vastuolu ega erisustunnet.

Sõnaliselt saame minna vaid selle piirini, selle taga olevat ei saa sõnadega väljendada. Sinnani saame kirjeldada ja selgitada, aga seda ust ei ava sõnad ega selgitused. Ukse avab igapäevane teadvelolek ja tähelepanelikkuse – teadvelolek sellest, kuidas räägime, mida ütleme, kuidas käime, mida mõtleme. See on nagu toa koristamine ja korrashoidmine. Toa korrashoidmine on mingis mõttes tähtis, aga teisest küljest võttes on täiesti tähtsusetu. Tuba peab olema korras, aga korrasolek ei ava ust ega akent, see, mis avab ukse, ei ole teie tahe või ihaldus. Te ei saa seda kuidagi välja kutsuda. Kõik, mis te teha saate, on hoida tuba korras, mis tähendab vooruslikkust selle enese pärast, mitte selle tõttu, mida see annab. See tähendab olla mõistlik ja korralik. Siis võib-olla, kui teil on õnne, aken avaneb ja tuul puhub tuppa. Võib-olla ka mitte. See sõltub teie meeleseisundist, mida saate mõista ainult te ise, seda jälgides ning mitte püüdes seda kujundada, pooldada üht või teist poolt, vastu olla, nõustuda, õigustada, hukka mõista, arvustada – see tähendab valikuta jälgimist. Sellest valikuta teadvelolekust võib avaneda uks ning te saate teada, mis on see mõõde, kus pole konflikti ega aega.

J. KRISHNAMURTI – Vabanemine teadaolevast.

Krishnamurti õpetuse põhituum

Krishnamurti õpetuse põhituum sisaldub avalduses, mille ta tegi 1929 aastal oma kõnes „Tõde on radadeta maa.“

Kui Mary Lutyens, kes oli üks Krishnamurti elulookirjutajatest, palus Krishnamurtil edasi anda oma õpetuse põhituum, pani Krishnamurti kirja lühikese, ühe lehekülje pikkuse kokkuvõtte. Allpool toodu põhinebki Krishnamurti enda kirjutatud kokkuvõttel, tõlkija ei ole teada.

Inimene ei saa jõuda tõeni läbi ühegi organisatsiooni, usu, dogma, preestri või rituaali ega ka filosoofilise teadmise või psühholoogilise tehnika abil. Ta peab leidma selle läbi suhte peegelduse, läbi oma meele mõistmise ja vaatlusega, kuid mitte läbi intellektuaalse analüüsi või enesevaatlusliku lahkamisega. Inimene on iseendasse loonud kujundid teatava kindlustunde saavutamiseks – religioosse, poliitilise, isikliku. Need kujundid väljenduvad sümbolite, ideede, uskumustena. Nende koorem valitseb inimese mõtlemist, suhteid ja igapäevaelu. Need on meie probleemide põhjused, kuna need eraldavad inimese inimesest igas suhtes. Tema arusaamine elust on kujundatud mõistete poolt, mis on juba loodud tema enda meeles. Teadvuse sisu ongi teadvus. See sisu on ühine kogu inimkonnale. Individuaalsus on keskkonnast omandatud nimi, vorm ja pealispindne kultuur. Indiviidi unikaalsus ei seisne selles pealispindsuses, vaid täielikus vabaduses sellest teadvuse sisust. Vabadus ei ole reaktsioon; vabadus ei ole valik. See on inimese teesklus, et kuna ta saab teha valikuid, et siis ta on vaba. Vabadus on puhas vaatlus ilma motiivita; vabadus ei ole inimese evolutsiooni lõpus, vaid lasub tema eksistentsi kõige esimeses sammus. Vaatlusega hakkab inimene avastama vabaduse puudumist. Vabadus leitakse oma igapäevase eksisteerimise valikuteta teadvustamises.

Mõtlemine on aeg. Mõtlemine sünnib kogemusest, teadmisest, mis on ajast eraldamatud. Aeg on inimese psühholoogiline vaenlane. Meie tegevus põhineb teadmisel ja seetõttu ajal ning seega on inimene alati mineviku ori.

Kui inimene saab teadlikuks omaenda teadvuse liikumisest, siis ta märkab eraldatust mõtleja ja mõtlemise, vaatleja ja vaadeldava, kogeja ja kogemuse vahel. Ta avastab, et see eraldatus on illusioon. Ainult seejärel on puhas vaatlus, mis on nägemus ilma igasuguse mineviku varjuta. Ajatu nägemus toob enesega meele sügava radikaalse muutuse.

Täielik eitus on positiivse põhisisu. Kui on kõige selle eitus, mis ei ole armastus – sh himu, mõnu[*] – siis on armastus koos oma kaastunde ja intelligentsusega.

London, 21. oktoober 1980.a.