You are here
Home > Teadvus, Vaim ja Tarkusesõnad > IQ Intelligentsuse Sissejuhatus. Mis on Intelligentsus?

IQ Intelligentsuse Sissejuhatus. Mis on Intelligentsus?

intelligentsus IQ Juhi intelligentsus äri tasemel

Intelligentsus IQ

Intelligentsuse Sissejuhatus. Mis on Intelligentsus?

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, ehk võimete omamise määr, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime.

Intelligentsus on väga üldine vaimne oskus, mis muu hulgas hõlmab võimet arutleda, planeerida, lahendada ülesandeid, mõelda abstraktselt, aru saada keerulistest mõttekäikudest, õppida kiiresti ning õppida kogemustest. Intelligentsus ei ole üksnes raamatutarkuse omandamine, kitsas akadeemiline vilumus või oskus edukalt teste sooritada. Pigem peegeldab see laiemat ja sügavamat võimet mõista seda, mis meid ümbritseb – asjadest arusaamist, taipamist või lahenduste väljanuputamist.

Intelligentsust võib defineerida, kui – kasvujärjekorra, elu kogemuste, pärilikkuse ja kohanemisvõime kvoot, mis on indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt, kasutada oma empiirilisi ja empaatseid oskusi, ning Darwinistlikult keskkonnas toime tulla edukalt, ilma vigu tekitamata. Intelligentsuse kvoot määrab ära nii ruumilise, mõistusliku ehk ratsionaalse mõtlemise, empiirilise ehk kogemusliku baasi, mis kujundab inimese kohanemisvõimet ning empaatilise seose intelligentsusega kohanemisvõime käigus.

Võib ratsionaliseerida, et inimene, kes väldib vigu on vähem intelligentne, kui inimene, kes kasutab loogilist, empiirilist, ratsionaalset, järeldusi tegevat, planeerivat, lahendeid pakkuvat viisi oma keskkonnaga empaatiliselt toime tulla, kuigi on paljude uuringute poolt väidetud, et EQ ja IQ on kaks erinevat asja ja ei mõjuta otseselt teineteist, kuigi empaatia kuulub Emotsionaalse Intelligentsuse klassifikatsiooni. Tuletades empaatia seosed Intelligentsusega, siirdume järgmise teema juurde.

Intelligentsuse seosed empaatiaga

Intuitiivselt tundub, et intelligentsus on seotud tunnetusliku empaatiaga, kuna see empaatia vorm sisaldab kognitiivset komponenti. Seetõttu võib oletada, et kõrgem intelligentsus võib aidata kaasa tunnetuslikku empaatiat mõõtvates testides kõrgemate skooride saamisele. Uuringutest on leitud, et intelligentsus omab tunnetuslikule empaatiale mõju madalama vaimse võimekuse korral (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) ja just emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Tunnetuslikul empaatial on kognitiivne komponent, mis kogemuslikul empaatial pigem puudub. Seetõttu on sobilik hüpotees, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel ei esine seost. Uuringud on näidanud, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel on teatud seos siiski olemas. See ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse korral ja emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Aeg-ajalt on empaatia sünonüümina kasutatud ka mõistet vaimuteooria (inglise k. theory of mind), kuigi aju-uuringud on näidanud, et need on erinevad protsessid, mis kasutavad osaliselt samu ajupiirkondasid (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria võimaldab meil mõista enda ja teiste mentaalseid seisundeid (Ibanez ja Manes, 2012), mis viitab pigem tunnetuslikele protsessidele ja tunnetuslikule empaatiale. Seetõttu on paslik arvata, et vaimuteooria ja intelligentsuse vahel esineb positiivne seos. Ibanezi jt (2013) on ka sellise seose leidnud, kuid Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel (2008) on leidnud, et intelligentsusega on seotud ainult vaimuteooria alakomponent sotsiaalne intelligentsus (SI).

Intelligentsus ja kogemuslik empaatia

Schwenck ja kolleegid (2014) leidsid, et kogemusliku empaatia ja intelligentsuse vahel seos puudub. Kuid nagu eespool mainitud, siis tulemust võis mõjutada see,et uuringusse kaasati ainult lapsed, kelle IQ oli kõrgem kui 80,kuid intelligentsuse mõju empaatiale avaldub alates kergest alaarengust ja sellest madalama vaimse võimekuse puhul. Schwenck jt arvasid, et intelligentsus mängib emotsioonide äratundmisel olulist rolli teatud läveni, millest edasi võib mõju olla vaevu märgatav.

Davis (1996, viidatud Owen jt, 2001) on öelnud, et emotsioonide äratundmine on eeltingimus empaatilisele reageerimisele, mistõttu on oluline uurida ka seda, kuidas intelligentsus mõjutab emotsioonide äratundmist. Rojahn, Lederer ja Tassé (1995b) toovad enda ülevaateartiklis välja, et emotsioonide äratundmine väheneb kognitiivse kahjustuse suurenemisega. Autoritel tekkis küsimus, kas selline defitsiit tuleneb kognitiivsest düsfunktsioonist, mis kaasneb vaimse alaarenguga, või on see kuidagi emotsiooni spetsiifiline. Rojahn, Rabold ja Schneider (1995a) on seda küsimust uurinud ja seeläbi tõestanud emotsiooni spetsiifilisuse hüpoteesile, leides, et vaimse alaarenguga inimestel on erilisi raskusi töödelda visuaalset afektiivset informatsiooni. Mõlemas Rojahni artiklis on välja toodud võimalus, et selline defitsiit võib olla emotsioonispetsiifiline, ehk mõne emotsiooni puhul võib töötlemine olla kahjustatud, kuid mõne puhul mitte.

Owen ja kolleegid (2001) on leidnud emotsioonide äratundmist uurides, et kerge ja mõõduka õppimisraskustega inimesed tunnevad halvemini ära näo väljendustest emotsioonide kategooriaid võrreldes kontrollgrupiga. Samas uuringus afektiivsete lugude puhul statistiliselt olulist efekti ei leitud. Oluline on, et kuigi emotsioonide äratundmine on häiritud, siis emotsioonide hindamine meeldivuse-ebameeldivuse järgi pole kahjustunud. Ülesannetes, kus inimesed pidid hindama emotsionaalse kogemuse nö erutuse suurust, siis kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimesed said oluliselt kehvemaid tulemusi võrreldes kontrollgrupiga. Statistiliselt olulist erinevust kerge ja mõõduka õppimis raskustega inimeste vahel ei leitud ülesandes, kus tuli kirjeldada hetki, kui nad erinevaid emotsioone kogesid (Owen jt,2001). Uuringu tõsiseks puuduseks on selle väike valim (n = 12): 6 õppimisraskustega inimest ja 6 inimest kontrollgrupis.

Intelligentsuse ja empaatia seoste arutelu

Tunnetusliku empaatia ja intelligentsuse vaheliste seoste kohta uuringud praktiliselt puuduvad. Hetkel ainukesest leida õnnestunud uuringust, mille viisid läbi Schwenck koos kolleegidega (2014), selgub, et seos on pigem väike või seos ei avaldanud piisavalt tugevalt,kuna varasematest uuringutest (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) selgub, et intelligentsuse ja empaatia seos võib ilmneda madalama vaimse võimekuse korral.

Kogemusliku empaatia ja intelligentsuse seoste uuringutest selgub, et nendevaheline seos ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse puhul ning seda on uuritud eelkõige emotsioonide äratundmise katsetega (Owen jt, 2001; Rojahn, Lederer ja Tassé, 1995b) ja see võib olla emotsiooni spetsiifiline, ehk võib avalduda ühe emotsiooni puhul kuid mitte teise puhul (Rojahn jt, 1995a).

Vahel kasutatakse empaatia sünonüümina vaimuteooriat (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria ja intelligentsuse seoste uuringud pigem kinnitavad kogemusliku ja tunnetusliku empaatia uuringutes leitut. See tähendab, et intelligentsus ei oma seost vaimuteooriaga tervikuna, kuid võttes teised muutujad kontrolli alla, siis ilmneb seos vaimuteooria alakomponendi sotsiaalse intelligentsusega (Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel, 2008). Sotsiaalse intelligentsuse üheks komponendiks loetakse võimet ennustada teiste tundeid ja käitumist. Seega võib öelda, et see komponent on vähemalt osaliselt kattuv tunnetusliku empaatiaga (Carreras jt, 2014). Kuna sotsiaalse intelligentsuse üheks osaks võib lugeda tunnetuslikku intelligentsus, siis Rajkumat jt (2008) uuringu tulemus sobib kokku Schwenck jt (2014) omaga.

Empaatia ja intelligentsuse uuringuid kokku võttes võib järeldada, et empaatia on intelligentsusest mõjutatud eelkõige madalama intelligentsuse puhul. Seda toetab ka Durdiaková ja kolleegide (2015) uuring, kus kasutati empaatia mõõtmiseks empaatiakoefitsienti, mis ei võimalda eristada kogemuslikku ja tunnetuslikku empaatiat. Durdiaková kolleegidega ei leidnud, et intelligentsuse ja empaatia vahel oleks seost. Nad võrdlesid kõrgelt intelligentseid poisse kontrollgrupiga nende prenataalse ja süljes leiduva testosterooni ja empaatia seisukohalt. Tulemusteks saadi, et intelligentsete poiste IQ skoorid ei omanud olulist seost Baron-Coheni empaatiakoefitsiendiga. Durdiaková jt (n=66) leid on vastuolus mitu korda suurema valimiga (n = 3583) arvestatud metaanalüüsiga. Baker jt (2014) leidsid, et intelligentsuse ja empaatiakoefitsiendi vahel on nõrk seos siiski olemas (r = .24). Kokkuvõtvalt võib arvata, et intelligentsuse ja empaatia seos ilmnebki alles väga suurt valimit uurides.

SQ ehk Sotsiaalse Intelligentsuse tunnused

Sotsiaalse intelligentsuse tunnuseid

  • oskus öelda ja vastu võtta komplimente
  • abi pakkumine
  • vabandamine
  • kaaslaste eest seismine (kaitsmine)
  • osalemine ühistes tegevustes
  • osalemine vestlustes
  • juhtimisoskuste omamine
  • tundlikkus kaaslaste tunnete suhtes (empaatia, sümpaatia)
  • huumorimeel
  • sõprussuhete loomine, sõprade omamine
  • enesejuhtimine
  • oskus jääda rahulikuks, kui ilmnevad probleemid
  • oskus kontrollida oma käitumist tugevate emotsioonide (viha) korral
  • koostöö erinevates situatsioonides
  • kriitika talumine
  • reeglite ja piirangute järgimine
  • konfliktide korral oskus minna kompromissile

Intelligentsuse ja Emotsionaalse Intelligentsuse IQ ja EQ koosmõju hea juhi puhul.

Hea juht on:

  • eneseteadlik ehk ausat mina-pilti omav, teadlik oma tugevustest ja vajakajäämistest ning pidevalt enese parendamise nimel töötav;
  • ennast kontrolliv ehk suudab oma emotsioone ohjata ning seeläbi positiivset keskkonda tekitada ning inimestele head mõju avaldada;
  • ennast motiveeriv ehk teab täpselt ise, mis teda käivitab ja kuidas end sütitada;
  • empaatiline ehk suudab nö läbi teiste silmade olukordi hinnata, teiste seisukohti ja tundeid mõista, neid aktsepteerida ja -loomulikult- olla seejuures hea kuulaja!;
  • sotsiaalselt oskuslik ehk kellega on üldjuhul kerge kontakti leida ning usalduslikku sidet tekitada. Ta ei lähtu juhina mentaliteedist “mina”, vaid alati “meie koos”.

Mis on tegelikult Intelligentsuse Definitsioon motivatsiooni läbi Juhtimises?

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab: on loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime, õppimisvõime. Intelligentsust mõjutab: pärilikkus, varane lapsepõlv, kasvukeskkond (elukeskkond) motivatsioon. Motivatsioon on vajadus või soov, mis on käitumise tõukejõuks ja suunab juhti eesmärgi poole.

Martin.V 07.02.2020 TheRelativity OÜ

 

 

 

Top